Kama on olnud slaavlaste toidulaual vähemalt tuhat aastat. Esmakordne kamatoidu mainimine pärineb aastast 1555, kui Venemaad valitses tsaar Ivan Julm. Kama väärtust mõistsid ka Aasia rahvad, kus juttude järgi kuulus kama ka Mongoli impeeriumi looja Tšingis-khaani menüüsse. Tänapäeval on kama hinnatud toiduaine nii Venemaal kui Soomes. Venemaal kutsutakse kama tolokno ja Soomes talkkuna.
Väidetavalt oli enne revolutsiooni kama väga populaarne Vene impeeriumi põhjaaladel, sealhulgas Eestis ja Soomes. Ilmselt jõudis kamajahu eestlaste lauale kõigepealt Mulgimaal. Kama maitse on igas riigis erinev, kuid selle valmistamise põhitehnika on läbi aegade olnud ühesugune. Eestimaal valmistatakse kamajahu rukkist, nisust, odrast ja hernestest. Paljudele eestlastele on kama suureks lemmikuks. Kamajooki hapupiimaga peetakse isegi üheks Eesti rahvustoiduks.
Vanasti oli kama tootmine keerukas ja aeganõudev tegevus. Kõigepealt keedeti terad soolaga maitsestatud vees poolpehmeks ning seejärel kuivatati terad päikesepaiste ja tuulega. Kuivatamisele järgnes terade röstimine ahjus ja siis jahvatamine. Tänapäevaks on raskest käsitööst saanud tööstuslik protsess. Lisaks teada-tuntud kamajahule valmistatakse kamast veel kakaokama, kamapalle, kamašokolaadi ja kamakreemi. Kama kasutatakse ka näohoolduses. Kamast saab kodustes tingimustes valmistada suurepäraseid näomaske ja koorijaid.